Üle kõige siin ilmas armastan ma lokke (ja martsipanikooki). Kui mul oleks aega ja väljas ei oleks pidevalt nii paganama niiske, siis ainult lokkidega ringi patseerikski. Kahjuks sündisin siia ilma sirgete juustega ning kõigi nende eluaastatega pole mitte mingisugust imet sündinud ja minu pulgad on siiamaani tikksirged (välja arvatud üks salk, mis kohe väga kangekaelselt viskab üheainsa laine sisse).

Kuna soovin juukseid võimalikult vähe kahjustada, siis kuumtöötlen neid harva. Selle asemel kasutan krunnimeetodit. Ilusate tugevate lokkide saamiseks keerutan õhtul niisketesse juustesse krunnid (ükskõik kuidas, peaasi, et tugevad saavad) ning proovin siis ebamugavustunnet trotsides öö mööda saata. Pehmete lainete/lokkide saamiseks sobib krunnid keerata 1 tunniks kergelt niisketesse juustesse. Piltide peal ongi 1-tunnised lokikesed.


Kui ikka juukse struktuur ei armasta lokke, siis tuleb need kindlasti ka lakiga fikseerida. Mina kasutan selleks Tigi Bead Head Hard Head ja/või British Hair Perfectly Finished juukselakke. Vahest ka Seppälä oma.


Tigi lakk muudab juuksed väga läikivaks ja on tõesti väga tugeva hoiakuga. Kui soovida ühtlasemat kihti, siis kindlasti kaugemalt lasta, sest pudel tulistab üpris kitsa vihuga. Täpsemate tööde jaoks ülihea! Mul on käsil juba teine pudel ning kummalgi pole pihusti pea ummistunud või üldse töötamise lõpetanud. Tegemist on päris usaldusväärse tootega, mis reaalselt teeb oma tööd hästi, ei jäta juuksed kleepuvaks ning kuivab ülikiiresti. Mina olen oma varu hankinud Maskimarketist, kuid veel on seda saadaval Tradehouse'is ning kindlasti ka Kaubamajas.


British Hairi lakk on seevastu väga aldis ummistustele. Hetkel on käsil teine pudel ning mõlemil on olnud probleeme umbes pihustiga ning toodet satub üpris palju igale poole mujale (st valgub mööda pakendit alla) ning ainult natukene juustele. Samas on see üks minu lemmikumaid lakke läbi aegade. Annab juustele pehme matja hoiaku ning ei tekita pähe kiivrit. Lainete tegemise puhul ideaalne, lokkide jaoks jääb natukene väheseks. Kuigi tootja väidab, et antud lakk peaks tagama kaitse ka niiskuse eest, siis päris nii see ei ole (või on minu juuksed siis eriti niiskuslembesed). Kui ikka väljas on humiidne, siis on juuste otsad ka sirged. British Hairi leiab kindlasti Maksimarketist, Salon+'ist kui ka Kaubamajast. Täishinna eest on seda kvaliteedi suhtes natukene mõttetu osta, kuid allahindluselt krabaks kindlasti!

Seppälä lakk on selline keskmine tavaline lakk. Ei ole halb, kuid vaimustust ka tekitanud veel ei ole. Pikemalt pole mõtet peatuda, sest hetkel seda enam Seppäläs müügil ei ole.

See on nii Murphy seadus, et kui plaanid üheks nädalavahetuseks midagi, siis järsku avastad, et sul on selsamal nädalavahetusel iga päev vaja midagi teha ja kuhugi minna ning ülejäänud kuu 3 nädalavahetust veedad niisama logeledes :D. Niimoodi juhtus meiega üle-eelmisel nädalavahetusel. Plaanisime laupäeval (22. aug) Uriah Heep'i kontserti Haapsalus väisata ja asi lõppes sellega, et alates suurest riiklikust neljapäevasest pühast veetsime iga päeva eri linnas :P.

Punktid A-C

Start Tartust! Kibekiiresti kiirustasime neljapäeval pärast tööpäeva lõppu autosse, et läbida 50 kilomeetrit, mis Tartut ja Jõgevat lahutab. Sai emme juurest läbi käia ning siis suundusime juba sünnipäevale, kus kesköö paiku kiusasime häid sõpru ikka veel töötlemata Korfu-videotega. Never again :D!


Reede lõuna paiku soovisid vennatütred endale patsikesi ning ei jäänudki mul muud üle, kui natukene Googeldada ja siis pead ette võtta :). Olen oma tööga üpris rahul. Pole ju paha esimese korra kohta :P.

Punkt D

Jätame selle välja, sest seal me ei peatunud, vaid sõitsime lihtsalt läbi. Ma ei saanud muudmoodi seda sõidujuppi õigesti kaardile, seega pidin Võhma kaardi peal ära märgistama :).

Punkt E

Härra vanematele külla! Reede varaõhtuks jõudsime lõpuks Pärnu, kus saime head-paremat toidu- ning joogikraami nautida ning ilusat, kuid jahedat Pärnu ilma veranda peal nautida. Õhtu lõppes uuesti Korfu-videote näitamisega. Never, never again ei tohi näidata töötlemata videosid (rahvas sureb igavusse nende piiiikade mittemidagiütlevate videotega :P). 

Punkt F

Jippii!! Uriah, siit me tuleme! Haapsallu sõites selgus, et jääme koos sõpradega sinna ka ööseks. Saigi rahulikult Haapsalu hõngu nautida.


Uksed avati kell 15, ürituse avapauk oli kell 17 ning kui me kella 18 paiku Lossihoovi poole suundusime, siis tervitas meid rohkem kui sajapealine järjekord. Selgus, et nii mitmedki olid samamoodi nagu meie mõelnud, et oh lähme hiljem, siis on juba rahulikum ja esimesed hordid on sisse saanud. No ei olnud sisse saanud :D. Õnneks liikus järjekord kiiresti ning kümmekonna minutiga olimegi sees.

Elephants from Neptune

Selleks ajaks, kui meie sisse saime, oli esimene soojendusbänd Blind lõpetanud ning Elephants from Neptune oli laval. Kahjuks nad väga sügavat emotsiooni ei tekitanud. Bassist oli aga äge oma teksases outfitis :P. Kolmandana esinenud Terminaator tõmbas, nagu ikka, rahva ilusasti käima ning juba oligi aeg sealmaal, et Uriah tuleks. Ja ta tuligi natukene enne poolt 10't.

Hehe peaaegu kogu outfit Lindexist :D. Õhtu oli külm, kuid rahvamassi vahel oli niimoodi paras.

Härra on mind kõvasti treeninud Uriah Heep'i laulude vallas. Ainult 2 lugu olid sellised, mis kohe tuttavad ei tundunud (ja hiljem ka mitte :D). Ülejäänutega sai kõvasti kaasa lauldud! Üldkokkuvõttes oli Uriah võimas!


Kitarrist Mick Box on juba 68 ja ainukene, kes bändi algusaegadest (1969) originaalliikmena alles on jäänud. Ja ta ei puhanud kordagi! Mängis järjest kõik need poolteist tundi, endal naeratus näol ning vahest ajas mingeid nähtamatuid "sääski" taga (galantselt näpeldes) :D. Mick'ile ei jää eluaastate poolest väga alla ka oreli "toksija" Phil Lanzon, kellel seda juba kogunisti 65. Mõlemad on äärmiselt muhedad ning sümpaatsed mehed. Ega tegelikult nad kõik olid tublid ja täis positiivset energiat. Keep it going!

Õhtu lõpetas võimas tulevärk, mis kestis mitu korda kauem kui nii mõnigi minu aastavahetusel lastud "säraküünal" :D. Selle lõppedes kuulsin endalegi üllatuseks oma huutlelt lahkuvat wow'd :P.

Punkt G

Pühapäevasel tagasisõidul Pärnu külastasime ka 1904. aastal valminud Kasari vana silda. Omal ajal oli see Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Ehitis on oma punaste piiretega ning 13 sildega üpriski muljetavaldav. Juba ainuüksi silmates tundub vana, sest sild on kaetud munakiviteega (!). Sild oli peateena kasutusel imetlusväärselt pikalt: 1904 - 1990. Nüüd kasutatakse seda ainult jalakäijate poolt.

Punkt H

Teiseks vahepeatuseks sai Lihula, sest noh kumbki meist polnud varem seal muinaslinnuse jäänustes käinud. Ega seal midagi eriti järel ei olegi. Paar originaalseina jäänust ning mitu rekreatsiooni. Linnuse vallidele on 1800. aastate lõpus ehitatud mõis, mille ehitamine lõhkus omakorda säilmetest suure osa.

Punkt I

Punkt J

Tagasi Tartus! Nii hea on olla kodus. Dio ja Hati-Knati olid need neli päeva ilusasti üle elanud. Mis neil muud üle jäi, kui nad said ette 2 täis joogikaussi ning 2 täis krõbinakaussi ja enne lahkumist said parajad portsud külmikust kah veel :). Nati oli küll hull memmekott, kuid noh eks ta ole seda ka muudel aegadel :P.